Randvere poe sünd

Randvere kevadised hommikud on alati erilise energiaga. Kui lumi taandub ja linnulaul akna taga tugevamaks muutub, tekib tunne, et külas algab uus peatükk. Mõni aeg tagasi tähistasime Randveres üht suurt ja kauaoodatud muutust – meie oma poe avamist. See oli hetk, mis ei olnud pelgalt ühe hoone avamine, vaid ühe unistuse täitumine.

 

Mul on olnud ammune mõte, et Randvere peab olema kogukond, kus igapäevaelu toimimiseks on olemas kõik olulised kohad: kool, kirik ja kauplus. Kool ja kirik olid juba olemas, aga poodi ootasime aastaid. See ei olnud lihtne tee – oli palju arutelusid ja vastuseise, oli kahtlejaid ja neid, kes arvasid, et väike külapood ei pea siin vastu. Aga mul oli kindel usk, et kui Randverel on oma pood, siis muutub kogu külaelu paremaks. Ja see usk sai õigeks.

 

Pood tõi küla ellu midagi enamat kui lihtsalt ostuvõimaluse. See lõi kogukonnale uue keskuse, koha, kus inimesed kohtuvad, vahetavad juttu ja tunnevad, et Randvere on tõesti oma näo ja identiteediga külake. Me ei pea igapäevaste väikeste asjade pärast enam Viimsisse või linna sõitma. Meil on oma koht siin, kodu kõrval.

 

See samm näitas veel kord, et kui kogukond hoiab kokku ja seisab oma unistuste eest, siis on kõik võimalik. Randvere poe avamine oli justkui sümbol – see näitas, et me ei ole lihtsalt Tallinna külje all asuv vaikne magala, vaid oma elu ja oma näoga kogukond. Küla, kus on süda sees ja tulevik ees.

Taaveti ja Koljati lugu – võitlus Muuga sadama vastu

Kui vaadata tagasi Randvere viimase viieteistkümne aasta ajalukku, siis on üks episood, mis tõuseb üle kõige – meie kogukonna vastasseis Muuga sadama hiiglasliku masinavärgiga. Seda võitlust olen alati mõelnud kui Taaveti ja Koljati lugu. Väike Randvere pidi seisma vastu suurtele rahvusvahelistele naftaärimeestele ja terminalipidajatele. See ei olnud kerge, aga see oli vajalik.

 

Kõik algas sellest, et Muuga sadamast leviv lõhn muutus väljakannatamatuks. Ametlikus keeles nimetati seda “lõhnahäiringuks”, aga tegelikult oli see mürgine ja õõvastav hais, mis tungis igasse kodusse, aeda ja kopsu. Laste mänguväljakul tundsid kõik seda sama läppunud kütuse lõhna. Me kõik tajusime, et siin ei ole asi ainult ebameeldivuses – midagi palju tõsisemat varitses.

 

Suurim probleem oli see, et kehtivad seadused ja normid ei kaitsnud meid. Piirnormid olid naeruväärselt madalad ja ametnikud kehitavad õlgu. Terminalide omanikud võisid öelda, et “lõhn on küll halb, aga normi piires”, ja keegi ei teinud midagi. Meie aga tundsime, kuidas mürgised osakesed ladestusid aedadesse ja toidulauale. See oli hetk, mil Randvere kogukond ei saanud enam vaikida.

 

Meie nõudmine oli lihtne: aus ja põhjalik mõjuanalüüs. Kui sadamas hoitakse vedelkütuseid ja ka ammooniumnitraati, peab olema selge, milline risk meid tegelikult ümbritseb. Mäletan hästi, kui absurdseks olukord läks – terminaliomanikud palkasid endale tippadvokaadid ja isegi põhiseaduse ühe koostaja, et suruda läbi oma plaane. Nad tahtsid seda teha riikliku tähtsuse sildi all, mööda minnes valla ja kogukonna soovidest. Meie aga ei andnud alla.

 

Oli hetk, kus isegi UNESCO sekkus, tuletades meelde, et kui sellised plahvatusohud realiseeruvad, võib ohus olla kogu Tallinna vanalinn – maailmapärandi nimistus olev väärtus. Ja samal ajal tuli meie väike Randvere kogukond oma jõududega tõestama, et see kõik pole pelgalt hirmujutt, vaid reaalne oht.

Selle võitluse käigus sain tuttavaks professorite, teadlaste ja rahvusvaheliste ekspertidega. Meie taha tuli Turu, Hamburgi ja Göteborgi ülikoolide tugi. Tänu neile ja tänu meie järjekindlusele jäid Muuga sadama laiendusplaanid katki. Randvere kogukonna hääl oli sedavõrd vali, et ka kõige suuremad naftaärimehed pidid taganema.

 

See oli tõeline Taaveti ja Koljati lugu. Väike kogukond võitis suure. Aga see võit tuli suure hinnaga. Jah, uusi terminale ei tulnud, aga probleemid pole siiani kadunud. Meil on küll seirejaam ja e-ninad, kuid andmete kättesaadavus on piiratud ja seadused on endiselt puudulikud. Kui tanker poole tunniga õhu mustaks pumpab, siis seaduse järgi polegi võimalik seda rikkumiseks lugeda. See on absurdi tipp.

 

Täna oleme targemad ja tugevamad. Teame, et selliseid võitlusi ei pea me ainult enda nimel, vaid ka Põhja-Tallinna, Kunda ja Kiviõli inimeste nimel, kes seisavad sarnaste probleemide ees. See lugu näitas, et isegi väike küla võib oma hääle kuuldavaks teha. Ja just see teadmine annab mulle jõudu edasi seista kogukonna ja inimeste turvalisuse eest.

Mänguväljaku rajamine ja noorte oma koht

Kui mõtlen tagasi Randvere arengule, siis üks südamelähedasemaid projekte oli meie mänguväljaku sünd. See ei olnud lihtsalt spordiplats või mõni kiikede ja liivakastidega ala. See oli samm, mis näitas, et Randvere kogukond suudab koos luua lastele ja noortele koha, kus olla, mängida ja kasvada.

 

Kõik sai alguse väga lihtsast vajadusest. Meie noored vajasid tegevusvälja ja kohta, mis oleks päriselt nende oma. Kui kodukohatunne on tugev, siis püsib ka side kogukonnaga. Mul on siiani soe tunne meenutada seda hetke, kui naabrimees Helmut ütles: „Võtke minu maa ja tehke sinna mänguväljak, see on kõigile parem.“ Sellest algas üks tõeliselt kogukondlik ettevõtmine.

 

Nagu paljud algatused Eestis, algas ka see projekt taotlustega ja lõputu paberi ajamisega. Omaosaluseks vajaliku raha saime kahe aasta jooksul Viimsi valla eelarvest, ülejäänud toetus tuli PRIA programmist. Kui lõpuks väljak valmis sai, ei piirdunud me vaid korvpallikorvide ja võrguplatsiga. Jalgpalliväravad, võrkpalliväljak ja isegi rularamp leidsid oma koha. Viimase ehitasin koos abilistega lausa ise, sest lõpusirgel jäi toetust puudu.

 

Aga nagu iga uue asja puhul, tuli ka siin ette keerulisi hetki. Alguses nägid mõned teismelised väljakut kui kohta, kus saab katsetada piire. Prügi jäi maha, ükskord isegi üritati pinki põlema panna. Oli ka hetk, kus tuli kutsuda politsei. Ma ei tahtnud jätta seda nii. Võtsin aja ja läksin noortekeskusesse, kus rääkisin otse meie enda küla marakrattidega. Rääkisin neile, et väljak ei ole „kellegi oma“, vaid see ongi meie kõigi Randvere. Kui see on koduväljak, siis tuleb seda hoida nagu kodu – oma põrandale ei jäta ju keegi prügi maha ega pane oma tuba põlema. See jutt kandis vilja. Aja jooksul muutus suhtumine ja väljak sai justkui koduse hingamise.

 

See projekt õpetas mulle, et kogukonnas ei tohi probleeme peita. Kui noor teeb vea, siis ei ole õige teda varjata lihtsalt sellepärast, et ta on oma laps või sugulane. Pigem peame kõik koos aitama neil mõista, et vastutus oma kodu ja ümbritseva eest on kõigi kohustus. Just nii kasvavadki lapsed täiskasvanuks, kes hoolivad oma külast ja kogukonnast.

 

Täna on mänguväljak Randvere loomulik osa. Seal on korvpallid kõlanud, jalgpallid lennanud üle naabrite aedade ja noored on õppinud koos aega veetma. Olen tänulik kõigile, kes väljakut korras on hoidnud ja ka naabritele, kes on olnud kannatlikud, kui pall nende aeda lendas. Eriline tänu kuulub Helmutile, kelle maa tegi selle kõik võimalikuks.

 

Täna, kui käin väljakul ja vaatan ringi, on mul hea meel näha, et nendest samadest noortest, kes kunagi pidasid seda kohta lihtsalt oma ulakuste lavaks, on sirgunud tublid kogukonnaliikmed. Sellised hetked teevad uhkeks ja annavad kindlustunde, et see töö oli õige. Mänguväljak pole ainult plats – see on koht, mis õpetas meid kogukonnana vastutama ja andis noortele kindlust, et Randvere on nende kodu.

Kogukonna ühisüritused ja traditsioonide sünd

Randvere on alati olnud aktiivne kogukond, aga mingil hetkel tekkis arusaam, et meie kooskäimised ei saa piirduda ainult probleemide lahendamise või vastaste vastu võitlemisega. Kui mänguväljak valmis ja noorte mured said leevendust, tekkis küsimus: kuidas hoida külaelu elus ja liita inimesi ka siis, kui ei ole parajasti kriisi? Vastus oli lihtne – hakata looma ühisüritusi, mis pakuvad rõõmu, annavad võimaluse kohtuda ja annavad kogukonnale oma traditsioonid.

 

Nii sündisid mitmed algatused, millest osa on kestnud tänaseni. Mäletan hästi aega, kui “Teeme ära” talgud üle Eesti kuulsaks said. See mõte kõnetas kohe ka Randveret. Aastast aastasse koristasime koos külarahvaga metsaaluseid, kraave ja randa. Prügi sai kokku, puid istutati ja infotahvleid paigaldati. Sellest kasvas välja lausa oma traditsioon – kevadine ühiskoristus ja heakorratalgud, kuhu tellisin konteineri, et igaüks saaks oma koduümbruse sodi ära tuua. Nii ravisime külast välja vana kombestiku, kus prügi visati lihtsalt kraavi või metsa alla. Tänu ühisele pingutusele muutus küla puhtamaks ja inimesed hoolivamaks.

 

Üheks kõige tähtsamaks traditsiooniks kujunes jaanipäev. Esimene jaanipäev sai alguse üsna tagasihoidlikult – vedasin lõkkealuseks liiva, tõin telgid ja toolid, kutsusin muusikud esinema. Sellest kujunes aga sündmus, mis tõi kokku kogu küla ja ka kaugemalt tulijaid. Aastate jooksul on meie jaanilaval käinud Eesti muusikamaailma koorekiht – Uku Suviste, Gerli Padar, Getter Jaani, Stig Rästa, Ivo Linna ja paljud teised. Tänu neile on Randvere jaanipäevad olnud tõelised peod, mida meenutatakse kaua.

 

Proovisime ka Randvere sügislaata. Alguses kutsusime siia neid, kes müüsid traditsioonilisi käsitöö- ja laadakaupu, kuid peagi kujunes sellest hoopis eriline formaat. Mitmel sügisel tõin oma topeltsillaga veoautoga Peipsi äärest lausa 8 tonni aiasaaduseid, mida külarahvale hea hinnaga jagasime. Sellest kasvas välja kogukonna oma “talutoidu laat” – midagi palju praktilisemat ja kodusemat kui tavaline laat.

 

Randvere elu rikastas ka Viimsi Kohvikute päev. Kaks aastat järjest pidasime oma külaseltsi kodukohvikut külakeskuse juures. Seal sündis ka uus idee – miks mitte kujundada meie külakeskuse juurde hoopis püsiv toidutänav, mis tooks inimesed kokku ja annaks küla platsile rohkem elu.

 

Kui suveüritused olid hoogsad ja rahvarohked, siis talvisel ajal sündis üks armas traditsioon – advendiküünla süütamine. Istutasime oma kuuse, ostsime elektriküünlad ja panime need põlema. Kuigi elektri võtsime lihtsalt tänavavalgustuse postist, oli tunne pidulik ja ehe. See kuuse pistik ootab tänaseni, et keegi igal aastal jõulude ajal tuled põlema paneks.

 

Kõik need üritused – talgud, jaanipäev, sügislaat, kohvikute päev, advendiküünal, näitasid, et Randvere ei vaja alati suurt põhjust, et kokku tulla. Mõnikord piisab rõõmust ja tahtest olla koos. Just need hetked on loonud kogukonna identiteedi ja andnud meile tunde, et me ei ela lihtsalt üksteise kõrval, vaid koos.

 

Need traditsioonid on väärtus, mida tasub hoida ja edasi anda. Nii püsib küla süda tugevana ja tulevased põlvkonnad teavad, et Randveres ei tähenda kogukond ainult maju üksteise kõrval, vaid inimesi, kes käivad koos, loovad koos ja elavad koos.

Tädu terviseraja sünd

Randvere on alati olnud küla, kus inimesed armastavad loodust ja liikumist. Meil on meri, metsad ja rannad, aga ühel hetkel sai selgeks, et vajame ka kohta, kus tervisesport oleks kõigile kättesaadav ja turvaline. Nii sündis idee rajada Tädu terviserada – paik, mis on tänaseks saanud üheks olulisemaks Randvere kogukonna liikumiskohaks.

 

Alguses oli Tädu lihtsalt RMK matkarada. Mõnus jalutusteekond metsade vahel, mida inimesed aeg-ajalt kasutasid. Kuid meie kogukond nägi selles palju enamat. Kui panna kokku küla energia ja valla tugi, võib ühest lihtsast rajast saada midagi palju suuremat. Ja just nii läkski.

 

Töö algas tasapisi. Kõigepealt korrastasime radu, seejärel lisasime elemente, mis annaksid inimestele rohkem võimalusi liikuda ja treenida. Tekkis suvine jõulinnak, kus sai teha harjutusi värskes õhus, ja talvine suusarada, mis tõi inimesi kokku ka kõige külmematel kuudel. Tädu radast sai koht, kus kohtusid põlvkonnad – lapsed rattaga, noored jooksmas, täiskasvanud jalutamas ja eakad kepikõndi tegemas.

 

Tädu terviseraja loomine ei toimunud üleöö. See nõudis palju arutelusid, kooskõlastusi ja heakskiite. Aga tänu sellele tööle sai Randvere kogukond endale raja, mis on kvaliteetne, mitmekülgne ja kestlik. See ei ole ainult rada – see on koht, kus tekivad igapäevased kohtumised ja kus hoitakse üksteise tervist.

 

Täna on juba tekkinud arutelu, kas Tädu rada võiks ulatuda ka Randvere koolini. See ei ole küsimus, kas seda vaja on – see on selge. Küsimus on vaid, kuidas seda teha. Kui lapsed saaksid koolist otse terviserajale, oleks see veel üks samm, mis ühendaks õppimise ja tervisliku liikumise.

 

Tädu raja sünni juures tahan tänada kõiki, kes mõtlesid kaasa, aitasid lube saada, planeeringuid kooskõlastada ja olid valmis oma teadmisi ja aega panustama. Tänu neile on meil täna koht, mis annab Randverele juurde midagi enamat kui lihtsalt sportimisvõimaluse. See on koht, mis liidab kogukonda ja õpetab meid oma loodust väärtustama.

 

Kui nüüd kevadel või sügisel mööda Tädu rada jalutan, on alati tunne, et see on meie ühine töö. Iga puu, iga silt, iga rada on märk sellest, et kogukond, kes paneb õla alla, suudab oma koduküla paremaks muuta. Tädu terviserada ei ole ainult liikumispaik, vaid ka Randvere ettevõtlikkuse sümbol.

Randvere lipuhommik – oma lipu all

Randvere elu on aastate jooksul täienenud paljude traditsioonidega, kuid üks kõige erilisemaid sündis Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul. Sellest sai meie oma lipuhommik – pidulik ja südamlik ettevõtmine, mis on tänaseks kujunenud Randvere üheks kõige sümboolsemaks traditsiooniks.

 

Mõte sündis Randvere koolist. Koolijuht Leelo korraldas vabariigi aastapäeva aktuse, kus lapsed mängisid nii presidenti kui külalisi. See oli erakordselt pidulik ja ehe hetk. Ausalt öeldes tundus see kooli pidu väärikam kui mõnigi ametlik vastuvõtt. Just sealt tuli mõte: kui koolis osatakse nii väärikalt riigipüha tähistada, siis peaks ka kogu kogukond seda tegema.

 

Nii toimuski esimene lipuhommik Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval. Kell oli alles 5.35 hommikul, kui kogunesime külaplatsile. Panime püsti lipumasti, tõstsime sini-must-valge kõrgele vardasse, sõime kiluleibu ja nautisime Randvere pasunakoori muusikat. See oli ühtaegu lihtne ja südamlik, aga samas väärikas ja pidulik. Sellest hetkest sai alguse uus traditsioon, mis on kestnud viis aastat järjest.

 

Isiklikult on see traditsioon mulle eriti lähedane. Lipuhommik langeb kokku minu naise sünnipäevaga, mis tähendab, et igal veebruarikuu varahommikul oleme meie pere hoopis külaplatsil. See on muutunud elu loomulikuks osaks. Ja ma olen tänulik oma naisele ja kõigile külalistele, kes on igal aastal sellest osa võtnud. See näitab, kui tugev on Randvere rahva vaim – tulla varahommikul kokku, et tähistada oma riiki ja kogukonda.

 

Lipuhommik õpetab meile, et sümbolid on olulised. Meie lipumastis peab alati lehvima meie oma lipp – see on märk ühtsusest ja väärikusest. Randverel on lisaks ka oma külalipp, mis on külakeskuse juures vardas ja mis ei ole kunagi sealt maha võetud. See on märk, et Randvere seisab iseenda eest ja hoiab oma identiteeti.

 

Traditsioonid ei teki iseenesest – need sünnivad inimestest, kes võtavad vastutuse ja viivad need ellu. Lipuhommik on ehe näide sellest, kuidas üks väike idee võib kasvada kogukonda liitvaks sündmuseks. Igal aastal, kui lipp tõuseb vardasse ja pasunakoor kõlab, meenub mulle, et Randvere on sitke ja väärikas koht. Siin elavad inimesed, kes hoiavad au sees oma riiki ja oma koduküla.

 

Lipuhommik on rohkem kui lihtsalt üks hommik külaplatsil. See on sümbol sellest, et me oleme kogukond, kes seisab oma lipu all ühtselt ja uhkelt.

Randvere kooli ehitus – pooleliolev unistus

Kui vaadata Randvere arengut viimase viieteistkümne aasta jooksul, siis üks läbivaid teemasid on olnud kool. Randvere kooli ehitamine ei olnud lihtsalt üks projekt paljude seas – see oli unistus, mis ulatus tagasi 1970ndatesse, kui minu oma ema, kes oli kooliõpetaja, rääkis juba vajadusest.

 

Kui sain võimaluse volikogus Randvere eest seista, kordus igal eelarveläbirääkimisel üks ja sama küsimus: „Aga Randverele?“ See ei olnud lihtne võitlus, kuid lõpuks jõudsime sinnamaani, et koolimaja sai ehitatud. See oli meie kogukonna suur saavutus. Kuid kahjuks jäi see töö pooleli.

 

Staadion, millest oli plaanidesse juba jooned tõmmatud, lükati tulevikku. Selle asemel tehti ehitusest üle jäänud pinnasesse rattakrossirada – tore küll, aga mitte see, millest unistasime. Samuti jäid puudu mitmed olulised ruumid: korralik raamatukogu, eriklassid, piisava suurusega söökla, päris noortekeskus. Tänaseni on kooli kõrvale püsti pandud konteiner, mida nimetatakse noortekeskuseks. Aga me kõik teame – see ei ole see lahendus, mida lapsed ja noored väärivad.

 

Randvere kooli teema ei ole olnud ainult kohalik küsimus. See on korduvalt olnud Viimsi volikogus nii tuline vaidlus, et koalitsioonid on selle ümber muutunud. On selge, et mitte kõik volikoguliikmed ei pea prioriteediks seda, et Randvere noored saaksid õppida väärikas keskkonnas. See teeb mind murelikuks, aga samas ka veel kindlameelsemaks – kui me ühiselt ei seisa kooli lõpuni ehitamise eest, siis see ei juhtu.

 

Seepärast tahan koputada kogukonna südametunnistusele. Randvere kool peab saama valmis sellisena, nagu ta projekteeriti. Me ei saa leppida poolikute lahendustega. Meie noored väärivad täisväärtuslikku õpikeskkonda, kus on ruumi õppida, sportida ja areneda. Nad väärivad ka kohta, kus noortekeskus ei ole ajutine konteiner, vaid päriselt nende jaoks loodud keskkond.

 

Meil on täna eelarves kirjas plaanid – 2025. aasta eelarves tenniseväljak ja 2026. aasta strateegias külaplatsi rekonstrueerimine. Aga need read eelarves ei tähenda veel, et töö on tehtud. Need tuleb igal aastal uuesti välja võidelda, sest alati on oht, et keegi tõmbab selle rea maha.

 

Randvere kool on ja jääb meie küla südameks. See on koht, kus lapsed kasvavad, kus tekib kogukonnatunne ja kus pannakse alus meie tulevikule. Olen siiralt tänulik kõigile, kes on selle nimel võidelnud – arhitektile, kes kooli kavandas, kogukonna liikmetele, kes on kooli eest seisnud, ja kõigile, kes usuvad, et Randvere noored väärivad parimat.

 

See unistus on pooleli. Aga ma usun, et kui hoiame kokku ja seisame selle nimel edasi, siis ehitame Randvere kooli lõpuni. Mitte ainult hoone, vaid ka tulevikku, mida meie lapsed ja kogukond vajavad.

Kogukonnamaja ja tulevikuplaanid

Kui tagasi vaadata, siis oleme Randveres koos palju ära teinud. Oleme ehitanud mänguväljaku, loonud traditsioone, seisnud vastu Muuga sadama survele ja ehitanud oma kooli. Aga kogukond ei saa kunagi valmis. Alati on järgmine samm ja järgmine unistus.

 

Üheks selliseks unistuseks on Randvere kogukonnamaja. See ei ole lihtsalt hoone – see oleks paik, kus saaksid kokku tulla kõik põlvkonnad, kus toimuksid üritused ja koosolekud, kus oleks päris oma koht kogukonna südameks. Meil on olnud kool, kauplus ja kirik. Kogukonnamaja oleks loogiline jätk, mis annaks Randverele veel ühe tugipunkti.

 

Selleks, et selline maja sünniks, peame taaselustama ka küla arengukava. Arengukava ei ole pelgalt dokument – see on ühiselt kokku lepitud tee, mis määrab ära, mis on kõige olulisem. Kui meil on selged fookuspunktid ja ühtne eesmärk, siis saame ühiselt nõu ja jõuga nende nimel töötada.

 

Kui mõelda, kui palju oleme seni saavutanud, siis on põhjust olla uhke. Meil on tugev identiteet, oma lipp, oma kool, oma platsid ja rajad. Meil on traditsioonid, mis liidavad. Aga samas on oluline meeles pidada, et mitte ükski neist asjadest poleks sündinud ühe inimese tööna. Kõik need on olnud kogukonna ühised saavutused.

 

Üksi poleks ma suutnud neist ühtegi algatust lõpule viia. Kõik, mida oleme Randveres teinud, on sündinud tänu sellele, et inimesed on kaasa tulnud – lapsepõlvesõbrad, uued tuttavad, naabrid, kolleegid. Kõik, kes on panustanud oma aega, ideid või tööjõudu.

 

Tulevikus ootavad meid uued väljakutsed. Me ei tohi lasta tekkida linnalikul anonüümsusel, kus inimesed ei tunne üksteist ega tunne, et nad on osa millestki suuremast. Randvere peab jääma külaks, kus inimesed suhtlevad ja hoiavad kokku. Külaks, kus igaüks tunneb, et tal on roll ja hääl.

 

Kogukonnamaja oleks sümbol sellest, et Randvere vaatab tulevikku. See oleks koht, kus meie lood jätkuvad ja kus kasvavad uued traditsioonid. Aga veelgi tähtsam on hoida seda vaimu, mis on meid siiani kandnud – teadmist, et kõik on meie endi kätes.

 

Kui mõtlen tagasi viimasele viieteistkümnele aastale, siis tunnen suurt tänu. Tänu selle eest, et mul on olnud võimalus nende algatuste juures olla. Tänu selle eest, et kogukond on usaldanud ja kaasa tulnud. Ja tänu selle eest, et Randvere on selline, nagu ta on – tugev, ettevõtlik ja oma näoga kodu.

 

Meie teekond jätkub. Ja ma usun, et parimad lood Randverest on veel ees.